Eesti filmiloo lühikonspekt

Lauri Kärk / Eesti Filmi Andmebaas

1890-1910ndad: Meie esimene filmipääsuke

28. detsembril 1895 demonstreerisid vennad Auguste ja Louis Lumière Pariisis avalikkusele oma uut leiutist, kinematograafi. Vähem kui aasta pärast võis uut ilmaimet näha Tallinnas ja seejärel Tartus. Etendusi anti mitme päeva jooksul Tallinna Börsihoone väikeses saalis (tänane Ajaloomuuseumi hoone Pikal tänaval) alates 4. oktoobrist ja Tartu Bürgermusses alates 13. novembrist 1896 (kuupäevad toodud ukj.).

Esimesed filmivõtted toimusid Eestimaal siiski alles õige mitme aasta pärast. 30. aprillil 1908 jäädvustati Rootsi kuninga vahepeatust Tallinna reidil tema teekonnal Peterburgi, kümmekond päeva hiljem oli võimalik seda kinoekraanilt vaadata.

Paar nädalat varem, 17. aprillil 1908 oli avatud Eesti esimene paikkino, Tartu Illusion (hävinud).

Veel mõned aastad ning saamegi rääkida Eesti filmi algusest. Esimeseks eestlasest filmitegijaks kujunes Johannes Pääsuke (1892-1918). Noor, äsja kahekümneseks saanud Pääsuke jäädvustas Sergei Utotškini õhulendamist 27. ja 28. aprillil 1912 Tartus ning neid kroonikakaadreid demonstreeriti paari päeva pärast 30. aprillil 1912 Tartu Illusionis. Seda kuupäeva võibki pidada eesti filmi sünnipäevaks.

Paari järgneva aasta jooksul valmisid Pääsukese käe all mitmed kroonikapalad ja lühifilmid. Küll jäädvustas ta tuletõrjujate pidustusi või Tartu linnavaateid, küll suurt lumetuisku jõulukuul 1913. Pääsuke pakkus oma filmitöid Prantsuse filmifirmade ringvaadete vene esindustele. Eesti Rahva Muuseumi fotograafiks olemine on suunanud ka tema filmimishuvisid: antropoloogiafilmina teedrajav „Retk läbi Setumaa” (1913).

Pääsukeselt pärineb üksiti meie esimene mängufilmikatsetus. 26. veebruaril 1914 Tartu Idealis vaatajateni jõudnud „Karujaht Pärnumaal” polnud tavaline koomuski tegemine või sentimentaalne tundlemine, nagu mõnelt toonaselt filmikatsetuselt võinuks oodata. Pääsukese „Karujaht” oli rahvuspoliitiline pilapilt, mispuhul filmi linastamine Pärnus koguni ära keelati.

Paari aasta jooksul jõudis napilt üle kahekümnene Pääsuke jäädvustada neljakümne filmipala ringis. „Enamasti Eesti rahva elust ja uuematest päevasündmustest,” nagu ta ise sõnas. Säilinud on neist alla kümne. 1914 mobiliseeriti meie esimene filmipioneer väeteenistusse ning ta hukkus sõjaväes rongiõnnetuse tagajärjel.

1920-1930ndad: Väikeriigi filmi argipäev

Filmielu vastses Eesti Vabariigis algas vilkalt ja lootusrikkalt. Kokku valmis meil 1920ndatel ja 1930ndate hakul veidi üle paarikümne mängufilmi, ligi pooled neist küll lühifilmid.

Esimeste täispikkade mängufilmidena valmisid „Must teemant” (1923) ja „Mineviku varjud” (1924). Viimane neist oli rahvusromantiline film eestlaste seitsmesaja aasta tagusest muistsest vabadusvõitlusest. Järgnesid Balduin Kusbocki (1892-1933) „Esimese öö õigus” (1925) jt.

Teiste seas valmisid ka näiteks rahvuslik jant „Vigased pruudid” Eduard Vilde järgi (1929) ja legendaarse hobusevarga, kohaliku Robin Hoodi lugu „Jüri Rumm” (1929). Kuiv seadus ei pakkunud ainest mitte üksnes Hollywoodi gangsterifilmidele, Eestis lavastas filmi salapiirituse vedajatest „Kire lained” (1930) toona Saksamaal tegutsenud Vladimir Gaidarov (1893-1976).

Olulisema saavutusena saame nimetada Theodor Lutsu „Noori kotkaid” (1927), filmi meie Vabadussõja rinnetel võidelnud rahvuskaaslastest.

Theodor Luts (1896-1980), rahvakirjanik Oskar Lutsu noorem vend, oli üks professionaalsemaid ja mitmekülgsemaid filmimehi, kes tegutses nii lavastaja kui operaatorina. Luts paistis silma hoogsate lahinguepisoodide ja mastaapsete massistseenide jäädvustamisel (lisaks „Noortele kotkastele” ka lavastuslike elementide ja mitmete aerovõtetega õppefilm „Gaas! Gaas! Gaas!” 1931 selgitamas, mida teha võimaliku gaasirünnaku korral). Samuti kuulub Lutsu aktiva- poolele etnograafiline dokumentaalfilm „Ruhnu” (1931). Koostöös Soomega valminud meie esimene optilise heliga „Päikese lapsed” (1932) jäi aga aastateks väikeriigi viimaseks mängufilmiks. Energiline Luts leidis enesele järgnevalt rakendust Soomes, hiljem Brasiilias.

Helifilm ise jõudis Eestisse paar aastat hiljem oma võidukäigu algusest Ameerikas. 1929. aasta sügisel alustas meie esinduskino Gloria Palace (rajatud 1926) helifilmide demonstreerimist.

1920ndate aastate eluolu filmilindile talletamise eest hoolitses peamiselt Estonia Film. Jäädvustati tööstus- ja põllumajandusnäitusi (näiteks Theodor Märska 1921), aga ka kriitilisi palu (filmid Tallinna heakorra nö. ilust 1922). Suuremate ja olulisemate tööde hulka kuulub „VIII üldlaulupidu” (1923). Eestit tutvustav ülevaateline „Filmikaameraga läbi Eesti” (1924, täiendatud kujul 1926, operaator Rudolf Unt) valmis välisministeeriumi initsiatiivil ja ülikooli soovitatud teemaderingist lähtuvalt. Üks Estonia Filmi esimesi filmikroonikaid jäädvustas ka Tartu rahuläbirääkimisi — mõelda vaid, kui saaksime neid unikaalseid kaadreid tänagi vaadata! Paraku pole nad säilinud.

1930ndate alguseks oli väikeriigi filmielu majandusraskustes kokku kuivanud. Eestis, nagu mitmetes teisteski Ida- ja Kesk-Euroopa riikides, võeti vastu kodumaist filmitööstust toetama pidav kinoseadus. Aprillist 1935 rakendunud seadus kohustas kinosid võtma „igasse eeskavasse kodumaa kroonikat, mis kujutab Eesti tähtsamaid päevasündmusi või üldhuvilisi nähteid poliitilisest, majanduslikust ja kultuurilisest elust või pilte Eesti rahvast, tööst ja loodusest.”

Tagamaks riigikroonika regulaarset tootmist reorganiseeriti 1936. aastal Eesti Kultuurfilm (asutatud 1931): nüüdsest allus ta riigi propagandatalitusele, mis üksiti tähendas aga ka riigipoolset rahalist tuge ja pikemas perspektiivis filmitööks vajaliku esmase tehnilise baasi loomist.

Lisaks ringvaadetele valmis 1930ndate teisel poolel mitmeid temaatilis-ülevaatelisi filme (näiteks „Võitluses sündinud, rahus kasvanud” 1938 Eesti Vabariigi 20. aastapäevaks). Dokumentalistikas püüti paljuski lähtuda saksa Kulturfilm’i nö. rahvavalgustajalikest põhimõtetest.

Märkimisväärse meisterlikkuse saavutas filmioperaator Konstantin Märska (1896-1951). Tema kaamerakäsitlusele oli iseloomulik tundlik detailitaju, oskus märgata ja meeldejäävalt portreteerida erinevaid inimtüüpe (mitmed turureportaažid). Märska „Pühad Petseris” (1936) ja „Kalurid” (1936) on 1930ndate aastate isikupärasemaid ja kunstiküpsemaid töid, mis oluliselt kujundasid meie dokumentalistika traditsiooni.

Aastast 1931 pärineb meie esimene joonisfilm, üksikürituseks jäänud „Kutsu Juku seiklusi” (Voldemar Päts ja Elmar Jaanimägi).

1940-1950ndad: Võõrvõimude poolsajandi algus

Molotov-Ribbentropi salasobing tõi juba 1939. aasta sügisel Eestisse Nõukogude sõjaväebaasid, nende toel 1940 ka Nõukogude võõrvõimu. See vahetus II MS käigus küll natsirežiimiga, et seejärel jälle idanaabri korraga asenduda (Tallinn „vabastati” sügisel 1944). Seekord pikkadeks aastakümneteks kuni laulva revolutsiooni ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni 1991.

Eesti Kultuurfilm natsionaliseeriti septembris 1940. Leningradi Kinokroonika Stuudio toel valminud propagandafilm „Rahva tahe” (1940) pidi demonstreerima N. Liidu koosseisu astumise pealkirjas osutatud nö. vabatahtlikkust, kuigi filmikaadrites võis näha demonstrantide seas Nõukogude laevastiku madruste kolonne. Paar aastat hilisem propagandafilm „Punane udu” (Roter Nebel, 1942) jutlustas III Reich’i rassipoliitikat, täiendades seda punavõimu poolt Eestis korda saadetud kuritegudele viitamisega.

Nõukogude Eesti esimesed mängufilmid valmisid Lenfilmi toel. Austria päritolu Lenfilmi lavastaja Herbert Rappapordi (1908-1983) filmikarjäär oli alanud G.W. Pabsti assistendina Saksamaal, 1936 emigreeris ta Hollywoodist N. Liitu.

Rappapordi „Elu tsitadellis” (1947) tõi vaatajani elust irdunud intelligendi, kes filmi lõpukaadriteks on oma seisukohti revideerinud, soovib aktiivselt kaasa lüüa ühiskonna elus. „Valgus Koordis” (1951) pidi kujutama ümberkorraldusi meie maaelus ja muinasjutulise heaolu saabumist seoses kolhoosikorrale üleminekuga.

Rappapordi tööd talletasid filmilindile meie näitlejate paremikku, olid professionaalsemad kui mitmete järgnevate võõrlavastajate tööd, samas järgisid aga püüdlikult ajastu stalinlikku punaideoloogilist mustrit.

Täna võivad mitmed tolleaegsed filmid ju naljakadki tunduda (näiteks „Eesti NSV hümn” 1945 nö. karaoke-filmi eelkäijana), siis aga oli asi naljast vägagi kaugel.

Stalini surma järel ideoloogiline surve nõrgenes ning osutus võimalikuks inimlikuma, hiljem ka kunstiväärtuslikuma filmiproduktsiooni teke. Omaaegset näitlejaparemikku pakkus Viktor Nevežini „Tagahoovis” (1956) Oskar Lutsu järgi.

Kümnendi lõpus valminud Juli Kuni ja Kaljo Kiisa „Vallatud kurvid” (1959) on vaatajate seas populaarne tänini. Film tuli nö. kordamisele „maailma esimese kunstilise panoraamfilmi” näol (ameerika Cinerama ekraanikujutise kolmele filmilindile jäädvustamise nõukogude analoog). „Ohtlikke kurve” (1961) said meie vaatajad näha alles 1964, siis avati Eesti ainus panoraamkinos Kosmos.

1958 valmis Elbert Tuganovi (1920-2007) käe all meie esimene nukufilm „Peetrikese unenägu”, millega pandi alus regulaarsele nukufilmide tegemisele Eestimaal.

1950ndate teise poole nõutavamaid näitlejaid oli Rein Aren (1927-1990), ja polnud vahet, kas nn. positiivse või negatiivse tegelasena.

Ometi jäi filmikunst veel pikkadeks aastateks „suureks üksiklaseks” ning kunstlikult siirdatud „transplantaadiks”, nagu iseloomustas filmi asendit meie teiste kunstide seas literaat ja filmitegija, hilisem Eesti Vabariigi president Lennart Meri aastal 1968. Põhjuseks filmitootmise vahetu suunamine Moskvast ning sügavamate omamaiste filmitraditsioonide eelnev puudumine.

1960ndad: Eesti filmi suur tõusulaine

Mängufilm:

Hruštšovi sulaaeg N. Liidus tähendas uusi võimalusi eesti filmile. 1960ndate algus tõi eesti filmi rea erialase ettevalmistusega noori filmitegijaid (koolitust saadi VGIKis, osalt ka GITISes, vastavalt filmi- ja teatriinstituut Moskvas).

Mängufilmi uuenemisvõimalustest andis märku Virve Aruoja (sünd. 1922) „Näitleja Joller” (1960), mis valmis Eesti Televisioonis Moskvast lähtuva filmitootmissüsteemi väliselt. Järgnes Jüri Müüri (1929-1984) kaasajateemaline „Ühe küla mehed” (1961) Tallinnfilmis. Eesti kalurite paat satub tormimöllus Soome randa. Ootuspäraste obligatoorsete ideoloogiliste skeemide asemel (külma sõja aegsed vastandused: kapitalimaailma kriitika ja N. Liidu riigipiiri ületamise „kuritegu”) oli Müüri debüütfilm lahendatud märksa stambivabamalt ja loomutruumalt.

Müüri järgnevatest töödest väärib märkimist koos Grigori Kromanoviga valminud „Põrgupõhja uue Vanapagana” ekraniseering 1964. Kirjanduse poole oli pöördutud varasematelgi aastatel, ent tasemelt vägagi erineva, kohati küsitavagi lektüüri poole. Meie suure klassiku Anton Hansen Tammsaare keeruka kunstikeelega, mõistujutulis-müüdilise romaani ekraaniseerimine oli tõsine väljakutse. Rahvuskirjanduse tippude ekraanile toomine täitis toona tegelikult mitut funktsiooni: pakkus alles kujunemisjärgus noorukesele filmikunstile ühelt poolt kunstiväärtuslikku ainest, teisalt võis võimaldada aga teatavat vabadust Moskva ettekirjutustest.

Nn. sulaperioodi oluliseks tähiseks kujunes Grigori Kromanovi (1926-1984) Stalini aja isikukultuse probleeme analüüsiv „Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (1966). Rindel õlg õla kõrval surmaga silmitsi seisnud meeste teed on järgnevatel stalinlikel aastatel lahku läinud — miks?

1960ndate eesti filmi suur tõusulaine kulmineerus Kaljo Kiisa (1925-2007) „Hullumeelsusega” (1968). Dürrenmattlikku dramaturgiat meenutava tingliku mõtte- ja paradoksidraama tegevus hargneb II MS lõpupäevi vaimuhaiglas. Mis või kes on selles loos hullumeelsem? Kas inimesed haiglaseinte vahel, kes pole suutnud vastu seista totalitaarrežiimi ebainimlikkusele ja on tõesti haiged? Või hoopiski füürerikultuse pimeuskne käsilane, see „terve”, kes ustav-hullunult jahib väidetavalt haiglaseinte vahele varjunud inglise spiooni?..

Kiisa „Hullumeelsus” oli meie kogu senises filmiloomingus kunstiliselt originaalseimaid (stsenarist Viktors Lorencs (1927-1992)) ja tulemuslikumaid (kasvõi Jüri Järveti osatäitmine ja Anatoli Zabolotski (1935) operaatoritöö), samas sisult tuumakamaid töid. Paraku liigagi kaaluka ühiskondlik- poliitilise sõnumiga. „Hullumeelsus” leidis Moskvas teravat ideoloogilist hukkamõistmist ja keelustamist (linastati piiratult üksnes Eesti NSVs, üleliidulisele ekraanile jõudis alles perestroika käigus).

See tähendas tõsist tagasilööki nii Kiisale kui eesti filmile tervikuna. Tõsisem temaatika pidi järgnevail aastail otsima teed ekraanile pigem nö. ridade vahelt, allegoorilises vormis. Näiteks sotsiaalselt tundliku närviga Kromanov oli edaspidi sunnitud pöörduma žanrifilmi poole.

Romantilises seiklusfilmis „Viimne reliikvia” (1969) lubavad brechtiliku Verfremdungseffekt’i põhimõttel kasutatud vabadusejanust nakatatud saatelaulud (Paul-Eerik Rummo sõnad, Uno Naissoo muusika) tõmmata filmi ajaloolistest dekoratsioonidest hoolimata paralleele ka toonase nõukogude ajaga. Kromanovi „ Viimne reliikvia” on ilmselt kõigi aegade menukam ning laiemalt tuntud eesti film.

Lihtsa loomulikkuse ja vahetu siirusega võitis paljude eestlastest filmivaatajate südamed Arvo Kruusemendi (1928) „Kevade” (1969), Oskar Lutsu populaarse noorsooraamatu ekraniseering. Otse loomulikult pidid tulema selle järjed „Suvi” (1976) ja „Sügis” (1990). „Kevade” ise tunnistati meie sajandi filmiks Eesti film 100 juubelipidustuste raames aprillis 2012.

Pilt 1960ndatest jääks poolikuks, kui me unustaksime ühe igihaljama komöödia, Sulev Nõmmiku (1931-1992) „Mehed ei nuta” (1968). 1960ndate filminäitlejatest nimetagem Ada Lundveri (1942-2011) ja tema vahest teenimatultki varju jäänud osatäitmisi („Mis juhtus Andres Lapeteusega?”, Tõnis Kase (1929) „Pimedad aknad” 1968).

Dokumentalistika ja animafilm:

1960ndad tähendasid uut lehekülge ka meie dokumentalistikas.
Eesti Televisioon arenes 1960ndatel üheks huvitavamaks ja tõepärasemaks kogu N. Liidus.

Kujunemisjärgus televisioon polnud sedavõrd ideologiseeritud kui hilisematel nõukogude aastatel (otsesaate asendumine tehnika arenedes videosalvestustega pakkus paraku ka paremaid tsenseerimisvõimalusi). Teleajakirjanik Valdo Pant (1928-1976) ei unustanud infokuivas ja pahatihti ideologiseeritud tõsielumaterjalis kunagi märkamast inimest, lisaks teleekraanile ka näiteks Virve Aruoja dokumentaalfilmis „Eestimaa” (1968). Pandi aj televisiooni loomulikkus suunas filmidokumentalistikatki suurema eluehtsuse poole.

1968 valminud julgelt uuenduslikud Andres Söödi (1934) „511 paremat fotot Marsist” ja Grigori Kromanovi „Meie Artur” on etapilise tähtsusega meie tõsielufilmile. Varjatud kaameraga kohvikukülalisi jälgides ning Artur Alliksaart tsiteerides jõuab Sööt „511 paremas fotos Marsist” eksistentsiaalselt ajalis-ajatute hetkede jäädvustamise-mõtestamiseni. Rahva lemmiklaulja Artur Rinne populaarsuse fenomeni uurides täheldab Kromanov seoseid Eestimaa ja eestlase saatuse keerdkäikudega, mispuhul „Meie Arturit” ennast ootas riiulifilmi saatus.

Tundliku sotsiaalse närviga dokumentalisti Ülo Tambeki (1922-1979) kolhoosielu tegelikku argpäeva kujutav „Talupojad” (1969/89) ei jõudnudki valmides ekraanile, vaid oli samuti määratud aastakümneteks riiulifilmi staatusse.

1960ndatest jäävad meie nukufilmi varamusse Heino Parsi (1925) operaator Kõpsu filmid, kus nukktegelased tegutsevad eluslooduse keskel ja mis niimoodi pakuvad noorele vaatajale talle sobivas vormis harivat teavet ümbritsevast maailmast (esimesena „Operaator Kõps seeneriigis” 1964). Ent nukufilme valmis täiskasvanud vaatajatelegi: Elbert Tuganovi satiiriline „Park” (1966).

1970-1980ndad: Stagnast perestroikani

Mängufilm:

1960ndate tõusulaine jätkuna pakkus 1970ndate algus veel ühe eesti filmiloo pärli, meie ühe jõuliseima ning radikaalseima eesti teatriuuendaja Jaan Toominga (1946) koos Virve Aruojaga valminud eksperimentaalse lühifilmi „Lõppematu päev” (1971/90). Avangardne filmikeel, julge sissevaade oma kaasaega ja inimesse olid otsekui ära eksinud 1970ndate alguse halli argipäeva. „Eksitusest” tunnistas ühemõtteliselt ka filmi keelustamine ja alles aastakümnete möödudes vaatajani jõudmine.

Tegelikult mõjus 1970ndate algus 1960ndate tõusulaine ja sellega kaasnenud ootuste- lootuste foonil tõsise tagasilöögina. Hruštšovi sula ja Kossõgini võimalike majandusreformide järel oli saabunud Brežnevi nn. küpse sotsialismi ajastu ehk stagna. Mis teadagi ei soodustanud ka filmikunsti arengut.

Tõsisemast elavnemisest sai hakata rääkima alles 1970ndate lõpu poole. Kiisk leidis end uuesti Mati Undi käsikirja järgi valminud filmis „Surma hinda küsi surnutelt” (1977), tema järgnenud töödest tõuseb esile „Nipernaadi” (1983) August Gailiti järgi.

Grigori Kromanovilt pärines „Hukkunud Alpinisti hotell” (1979) vendade Arkadi ja Boriss Strugatskite järgi. Filmiheliloojana sai selle tööga tuntuks Sven Grünberg (1956).

1977 valminud kolme lühifilmi sisaldav „Karikakramäng” andis tunnistust uue filmitegijate põlvkonna tulekust eesti filmi. Olav Neulandi (1947-2005) II MS järgset Baltimaade külategelikkust koos metsa varjunud Nõukogude võõrvõimu vastu võitlevate metsavendadega kujutav „Tuulte pesa” (1979) äratas laiematki tähelepanu ning pälvis Karlovy Varys debüütfilmide auhinna 1980.

Olulisteks kujunesid Mark Soosaare „Jõulud Vigalas” ja Peeter Simmi (1953) „Ideaalmaastik” (mõlemad 1980). „Ideaalmaastik” (ka „Mida külvad...”) kujunes üldse üheks meie kunstikaalukaimaks mängufilmiks. Stalinliku sunniviisilise kolhoosikorra algaastad. Simm vaeb talle omases groteskses vormis kevadkülvivoliniku, poisiohtu komnoore otsuste eetilisi aspekte partei juhtnööride ja/või tegeliku kevadkülvi teostamisel. Simmi huvikeskmes on üksikindiviidi soovide ja püüdluste ning ühiskonna poolt pealesurutud sotsiaalsete raamide vastuolu. Seda ka mitmes järgnevas filmis, eelkõige „Tantsus aurukatla ümber” (1987) ja „Inimeses, keda polnud” (1989, kuulus Cannes’i filmifestivali kavva).

„Jõulud Vigalas” tekitas teravat poleemikat, kuna Soosaar vaatles 1905. aasta revolutsiooni sündmusi kui stiihilist karnevali ning vastandas end isepäiselt ofitsiaalsele ajaloo ja kangelaslikkuse kaanonile. Mõistagi ei jäänud Soosaar karistamata: andeka ja mitmekülgse filmimehe edaspidisele karjäärile mängufilmis tõmmati kriips.

Uus põlvkond tõi ekraanile ka uued näitlejad. Kui 1970ndad olid ekraanile toonud Lembit Ulfsaki (1947), siis 1980ndate uuenenud ekraan olnuks mõeldamatu ilma Tõnu Kargi (1947) ja Arvo Kukumäeta (1958). 1960-80ndad on pakkunud mitmeid filmirolle eesti teatri ühele suurimale näitlejale Ants Eskolale (1908-1989). N. Liidu teiste stuudiote filmides astusid üles Jüri Järvet (1919-1995) ja Leonhard Merzin (1934-1990).

Läbilõiget tavainimeste elust 1980ndate tühikäigul tuuritavas Eesti NSVs pakkus „Keskea rõõmud” (1986). Valentin Kuik (1943) oli stsenaariumit kirjutades silmas pidanud konkreetseid osatäitjaid, Lembit Ulfsaki lavastus lisas tõsisele filmile mängulisust.

Väikestele filmivaatajatele mõeldes valmis Helle Murdmaa (Karise) „Nukitsamees” (1981) Oskar Lutsu järgi Olav Ehala muusika ja Juhan Viidingu laulusõnadega. Olav Ehala (1950) on olnud üks meie teenekamaid filmiheliloojaid.

Mõneti üllatavalgi kombel osutus üheks meie esimeseks nö. perestroika-lavastajaks Leida Laius (1923-1996). Eesti filmi grand lady oli vaadelnud eelnevates kirjanduse ekraniseeringutes klassikalise psühholoogilise draama vormis ja näitlejatööle suurt tähelepanu pöörates naise rolli läbi aegade („Ukuaru” Veera Saare järgi 1973, „Kõrboja peremees” Anton Hansen Tammsaare järgi 1979). Koos Arvo Ihoga (1949) valmis Laiusel 1985. aastal valus ja teravalt sotsiaalkriitiline film vanemate poolt hüljatud lastekodude kasvandikest „Naerata ometi” (ka „Mängud kooliealistele lastele”). Tegu oli üldse ühe esimese glasnosti-filmiga toonases N. Liidus ja sellisena äratas film tähelepanu mujalgi maailmas. Laius leidis järgnevalt tunnustust mitmetel naiskineastide festivalidel.

1980ndate teisel poolel võis kohata uut lavastajadebüütide rida. Ideoloogilise surve alt vabanedes käsitleti seniseid tabuteemasid meie ajaloos. Seni filmioperaatorini tegutsenud Jüri Sillart (1943-2011) tegi filmi nõukogude võõrvõimude laiaulatuslikest vägivaldsetest deportatsiooniaktsioonidest „Äratus” (1989).

Arvo Iho jõuline debüüt „Vaatleja” (1987) jõudis inimpsüühika varjatud kihtidesse süüvides hoopis sotsiaalse ja homo soveticus’e eritlemiseni. Rahvusvaheliselt äratas tähelepanu ka tema „Ainult hulludele ehk Halastajaõde” (1990).

Dokumentalistika:

1970ndate alul alustas dokumentalistina Mark Soosaar (1946). Laialdast tähelepanu äratanud Soosaare „Kihnu naine” (1974) paistis silma julge värvimängu ja erinevate fototehnikate kasutamisega, tegelikkuse vikerkaarevärviliseks murdmisega kunstnikuprismas.

Järgnevaltki on Soosaarele omane olnud sugestiivne kujundlikkus ja poeetilisus, aga ka provotseeriv lavastuslikkus. Tema portreteeritavad ei pruugi mahtuda üldkehtivatesse raamidesse, võivad olla nö. kiiksuga veidrikest isemõtlejad („Härra Vene maailm”, 1981). Teisipidi on varjamatult isemeelne ühe tuntuima eesti graafiku Eduard Viiralti käsitlus Soosaare „Maistes ihades” (1977). Soosaar võib uurida kaasaegset linnakeskkonda („Lasnamäe”, 1985), kuid ennekõike seisab ta hävimisohus kultuuride eest, ikka ja jälle on ta jõudnud kaameraga Kihnu saarele.

Andres Sööt ja Mark Soosaar on mehed, kes järgnevatel aastakümnetel on kõige enam mõjutanud meie tõsielufilmi arenguid. Seda enam, et Söödi ja Soosaare filmid on erinevatest, polariseeruvatestki arusaamadest kantud. Soosaare julge lavastuslikkus ja sundimatu subjektiivsus ühelt poolt, Söödi varjujääv autorihoiak või kohatine diskreetne iroonia teiselt poolt, kui paari olulisemat märksõna nimetada.

Andres Sööt (1934) on mees, kes ei unusta dokumentalisti (ajaloo)kroonikuks olemise missiooni. Olgu näiteks isikupärased aastakroonikad „Draakoni aasta” (1988) ja „Hobuse aasta” (1991). Või ka „Arnold Matteus” (1981), mis legendaarset tartu linnaarhitekti jäädvustades dokumenteeris üksiti nii Tartu kui Eesti elu nõukogude ajal. Sööt väärtustab mälu. Kunstiloolast Villem Raami portreteeriv film kannabki pealkirja „Mälu” (1984).

Samas pole tihtipeale just paraadsündmusi jäädvustavad filmid ise kuidagi paraadlikud, Söödi terav-tundlik pilk märkab fassaadi taha jäävat sündmuste köögipoolt. Söödi laulupeofilm „Dirigendid” (1975) ei keskendu ootuspäraselt ja pealkirjas osutatult mõnele koorijuhile, vaid hoopiski laulupeoliste läbi linna kulgeva suure rongkäigu ühele tehnilisele korraldajale. Söödi „Jaanipäev” (1978), jäädvustades rahvaliku ja looduslähedase jaanipäeva tähistamist võõras ja migrandistunud linnakeskkonnas, pakub sotsiaalkriitilist pilti elust Nõukogude Eestis.

Sotsiaalselt madala valulävega on olnud Ülo Tambeki filmid („Rõõmuratas”, 1979), samuti Jüri Müüri filmid „Künnimehe väsimus” (1982, koos Enn Sädega). Kultuuriloolisi filme on teinud Peep Puks (1940), tema „Juhan Liivi lugu” (1975) paistab silma katsega interpreteerida traagilise elukäiguga poeedi luulekujundeid kinematograafiliste vahenditega. Peeter Toomingalt (1939-1997) pärinevad lisaks eesti fotoelu filmidele mitmed elukeskkonda ja selle saastatust käsitlevad filmid („Linnaloom”, 1981).

Loodusfilmide tegemisel on tulemuslik olnud Rein Maran (1931), käsitledes tihtipeale just nö. tõrjutute elu, näiteks rästikuid või kärnkonni filmides „Tavaline rästik” (1978) ja „Nõialoom” (1981). Soome-ugri rahvaid ja nende etnograafilisi tavasid on jäädvustanud 1970-1980ndatel Lennart Meri (1929-2006).

Avalikustamise käigus võimalikuks saanud avaram teemavalik, sh. seniste tabuteemade käsitlemine avaldus meie dokumentalistikaski. Olgu näiteks Mark Soosaare „Miss Saaremaa” (1989) või Molotov-Ribbentropi pakti 50. aastapäevaks valminud Olav Neulandi „Hitler & Stalin 1939”.

Nõukogude perioodi lõpus pälvis nooremate tegijate töödest enam tähelepanu ja rahvusvahelist tunnustust Renita (1955) ja Hannes (1958) Lintropi tööstusliku Kirde-Eesti tuhamägede naisvalvuris sotsiaalset ja eksistentsiaalset seostav „Šurale” (1990).

Animafilm:

1972. aastal pani Rein Raamat (1931) filmiga „Veekandja” aluse järjepidevale joonisfilmide tegemisele Eestimaal. Raamatu kaalukamateks töödeks on eesti folkloorist pärinevat muinasvägilast kujutav eepiline „Suur Tõll” (1980) ning „Põrgu” (1983), tuntud kunstniku Eduard Viiralti 1930ndate graafiliste lehtede ainetel loodud nägemus Euroopa tsivilisatsiooni ähvardavatest ohtudest. Raamat on kaasanud oma filmidesse mitmeid eesti kujutavkunsti paremikku kuuluvaid autoreid ja arendanud viljakat koostööd helilooja Lepo Sumeraga (1950-2000).

Üheks rahvusvaheliselt tuntuimaks ja pärjatuimaks eesti filmitegijaks kujunes Priit Pärn (1946). Karikaturistina alustanud Pärna filmid on tulvil kõige ettearvamatumaid, kummal iselt paradokslevaid metamorfoose („Ja teeb trikke”, 1978; „Aeg maha”, 1984). Tema filmid on naljakad ja teravmeelsed, ometi ei välista see teisigi toone ning sootuks tõsise temaatika käsitlemist. Enim auhinnatud film „Eine murul” (1987) vaatleb üksikindiviidi elu kõledas totalitaarühiskonnas, on üks sügavamaid sissevaateid nõukogude aega eesti filmis tervikuna.

Teistest joonisfilmitegijatest väärib nimetamist Avo Paistik (1936): mõistujutuline „Hüpe” (1985) ja esimene täispikk, lastele mõeldud joonisfilm „Naksitrallid” (1990). Vormiotsingulisusega on silma paistnud Mati Kütt (1947): „Labürint” (1989) oli näiteks otse filmilindile kraabitud.

Uudsuse ja otsingulisusega paistsid silma ka mitmed nukufilmid. Filmis „Nael” (1972) suutis Heino Pars originaalse ja napi, üksnes naeltegelasi kasutava vormilahenduse abil kujukalt üldistada mitmeid inimloomuse omadusi.

1977. aastal valmis Elbert Tuganovil stereonukufilm „Suveniir”, esimene 3D nukufilm N. Liidus ja tõenäoselt maailmaski.

Värsket verd tõi nukufilmi tandem Riho Unt (1956) ja Hardi Volmer (1957). Tegelaskujude isikupära karakteriseerivad ning humoorikalt nüansirikkad Undi-Volmeri nukulahendused on võimaldanud ka tõsisemat teemaasetust ja allegooriat („Sõda” 1987).

Kunstiliselt kaalukad on olnud mitmed Rao Heidmetsa (1956) nukufilmid. „Papa Carlo teatris” (1988) vaatleb ta inimese ja marionettnuku vahekorda. Sürrealismisugemetega „Noblesse oblige” (1989) räägib seltskondliku etiketi maneerlikkusest.

Moskva Sojuzmultfilmi kõrval tehti joonis- ja nukufilme teistegi liiduvabariikide filmistuudiotes, kuid just eesti animafilmil õnnestus välja kujundada oma animafilmi koolkond, mida tunti ja teatakse tänagi kaugel väljaspool Eestit.

1990-2010ndad: Film taasiseseisvunud Eestis

Milliseks on kujunenud meie filmi käekäik Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel augustis 1991?
Siin on põhjust rääkida nii sisulistest muutustest ekraanil kui filmitootmise struktuursetest ümberkorraldustest. Muudatused ise on olnud radikaalsemad ja vahest valulisemadki kui meie teistes kunstivaldkondades: kulukat filmitootmist rahastati (ja üksiti suunati) eelneval perioodil valdavalt ju otse Moskvast.

Iseseisvuse saabudes tunti senisest enam huvi žanrifilmi vastu, publikumagnetiks kujunes Mati Põldre (1936) film legendaarsest heliloojast Raimond Valgrest „Need vanad armastuskirjad” (1992). Orienteeritus just žanrilisusele iseloomustas ka näiteks Hardi Volmeri „Tulivett” (1994).

Riikliku Tallinnfilmi (ja Eesti Telefilmi) monopoolne seisund filmide tootmisel oli minevikku jäänud, ridamisi ilmus aktiivselt tegutsevaid väikestuudioid.

Nii võeti aastal 1993 vastu põhimõttelise tähtsusega otsus minna filmitootmise riigipoolsel finantseerimisel seniselt stuudiokeskselt printsiibilt (ehk üksnes Tallinnfilmi doteerimiselt) üle projektipõhisele rahastamisele. Alul jagati raha kultuuriministeeriumi kaudu, aastast 1997 teeb seda Eesti Filmi Sihtasutus (EFS). Samuti toetab filmitootmist Eesti Kultuurkapital. Riiklik toetus on osaline, filmitootja peab suutma leida täiendavaid finantsallikaid.

Animafilm:

Kõige sujuvamalt on õnnestunud uute oludega kohaneda meie animafilmil. Stuudiod Eesti Joonisfilm ja Nukufilm on suutnud säilitada eesti animatsiooni kunagise hea maine. Moodsa klassiku Priit Pärna tööd on jätkuvalt oodatud, olgu selleks „Hotell E” (1992) või koos Olga Pärnaga (1976) valminud „Elu ilma Gabriella Ferrita” (2008) ja „Tuukrid vihmas” (2010). Nauditavalt kõrget kunstiproovi pakuvad Mati Küti filmid (viimati „Taevalaul” 2010).

Riho Undi „Kapsapea” (1993) leidis enesele järje „Kapsapea 2 ehk Tagasi Euroopasse” (1997) ja „Saamueli Interneti” (2000) näol. Janno Põldmal (1950) ja Heiki Ernitsal (1953) on valminud täispikad joonisfilmid „Leiutajateküla Lotte” (2006) ning „Lotte ja kuukivi saladus” (2011). Mait Laasil (1970) on valmimas täispikk S3D nukufilm „Lisa Limone ja Maroc Orange tormakas armulugu”.

Animafilmi on lisandunud mitmeid nooremaid filmitegijaid nagu näiteks Mari-Liis Bassovskaja (1977) ja Jelena Girlin (1979), Kaspar Jancis (1975) ja Pärtel Tall (1977), Priit Tender (1971) ja Ülo Pikkov (1976).

Dokumentalistika:

Keerukamaid aegu on aga pidanud üle elama meie dokumentalistika (lisaks muule ka üleminek filmilindilt video- ja digikandjale, mis alul mõjus pärssivalt).

Ometi saame aktiva poolel nimetada mitmeid Sulev Keeduse (1957) filme nagu vangide hingeellu süüviv „In Paradisum” (1993) või elumuutustega mitte alati sammu pidada suutvaid inimsaatusi jäädvustav „Jonathan Austraaliast” (2007), kahtlemata ka „Varesesaare venelased” (2012). Samuti kuuluvad uusaja dokumentalistika paremikku elu ääremaal dokumenteeriv Enn Säde (1938) „Nelli ja Elmar” (1998) ning Kersti Uibo (1956) psühholoogiliselt peenekoeline mehe-naise abielusuhteid jälgiv „Vaikeelu naisega” (2006).

On valminud mitmeid filmiloolisi portreid kolleegidest kineastidest. Üksiti on need filmid pakkunud senisest komplitseeritumat inimesekäsitlust nagu Jüri Sillarti „Antoša” (1995) filmioperaator Anton Mutist (1933-2003), Enn Säde „Jüri — see mulk” (2004) Jüri Müürist, Mait Laasi kaksikportree Heno Parsist ja Elbert Tuganovist „Aja meistrid” (2008).

Mitmete kultuurilooliste filmidega on silma paistnud Manfred Vainokivi (1964), olgu siin näiteks teatrimees Eino Baskinit portreteeriv „Baskin” (2012).

Dorian Supin (1948) on „24 prelüüdis ühele fuugale” (2002) portreteerinud maailmakuulsat heliloojat Arvo Pärti (1935), kes noorpõlves kirjutas palju filmimuusikat Tallinnfilmi töödele. Katrin Lauri (1955) „Debora Vaarandi aeg” (2006) ei pääsenud poetessi portreteerides mööda nõukogude aega puudutavatest küsimustest, kuid seda huvitavam oli ekraanitulemus.

Tänaseks juba keskmise põlve autorite töödest on esile tõusnud Urmas E. Liivi (1966) „Palju õnne!” (2004), mis kõrvutab kolme erineva sotsiaalse taustaga nooruki elu tänases Eestis, annab neile videokaamera ja laseb nii neil ise end filmida. Ennekõike on aga tähelepanu äratanud tandem Jaak Kilmi (1973) ja Andres Maimik (1970). Nende ühistöö „Elav jõud” (2003) jälgib kolme erineva eluhoiaku, luuseri, intellektuaali ja yuppie olelusvõitlust edumüüdile orienteeritud Eestis. Maimiku „Vali kord!” (2004) sekkub provokatiivselt kõvakäelise korra ja võimu ihalejate ettevõtmistesse. Kilmi ja Kiur Aarma (1975) vaagivad krambivabalt endisaegse telemaastiku ideoloogilise võitluse küsimusi filmis „Disko ja tuumasõda” (2009).

Mängufilm:

Mängufilmi saatus on Eestimaal läbi aegade üksjagu heitlik olnud. Seda hinnatavam oli Orizzonti auhind Veiko Õunpuu (1972) „Sügisballile” Veneetsia 64. filmifestivalil sügisel 2007.

Aasta 2007 oli legendaarse 1968. filmiaasta järel meie edukaimaid filmiaastaid. Eestimaal valmis kokku 10 (!) mängufilmi (1996 ja 2000 ei olnud valminud ühtegi). Jõudsime ridamisi suurtele olulistele festivalidele. Kadri Kõusaare (1980) debüütfilm „Magnus” linastus Cannes’i Un Certain Regard raames. Ilmar Raagi (1968) koolivägivalla aineline „Klass” Karlovy Vary East of the West kavas.

Tõsi, suurfestivalideni ja auhindadeni olime paaril korral ka varem jõudnud. 2002 naasis Simmi „Head käed” Berliini Panorama’lt Manfred Salzgeberi auhinnaga. 2004 naasis omakorda Jaak Kilmi ja René Reinumäe „Sigade revolutsioon” Moskvast Hõbe-Jüriga (Special Jury prize Silver St. George). Kuid Veiko Õunpuu „Sügisballi” pärgamine Veneetsias on senises selle kaliibri auhindade mitte ülearu pikas reas ikkagi kaalukaim.

Eesti uue kirjanduse klassiku Mati Undi (1944-2005) romaani ainetel valminud „Sügisball” on film üksindusest, võõrandumisest. Film jälgib põhjamaiselt sissepoole pööratud, enesesse pingeid koguvate tegelaste elu postsovetlikus linnamiljöös. Eriti tugev on Õunpuu keskkonna kujutamisel, enne filmi juurde jõudmist oli ta mõnda aega maali õppinud. Õunpuu sotsiaalsest närvist tunnistab tema „Püha Tõnu kiusamine” (2009).

Lisaks oli 2007. aastal omamaise filmi turuosa siinsete vaatajate seas 14,3%, millega edestasime oluliselt teisi Balti riike, hakkasime tasapisi lähenema Skandinaavia naabrite vastavale näitajale. Kinos käidi 2011. aastal keskmiselt 1,84 korda. Uue iseseisvusaja vaadatuim eesti film on olnud Elmo Nüganeni (1962) „Nimed marmortahvlil” (2002) 167 958 vaatajaga, edestades sel kombel Hollywoodi menufilme (üksnes „Avatar” on eestimaalasi rohkem köita suutnud).

Muidugi, kõik see ei ole sündinud üle öö. Sulev Keedus oli üritanud eelnevatel aastatel jätkuvalt kõrgel hoida autorifilmi aadet. „Georgica” (1998) ja „Somnambuul” (2003) kujutasid XX sajandi kataklüsmide järgset eshatoloogilist maailma, otsisid väljapääsu, kuidas ületada maailma traagiline lõhestatus.

Põlvkondade vahetuse algusest mängufilmis andsid esimestena märku Rainer Sarneti (1969) „Merehaiguse” auhind tudengifilmide festivalil Moskvas 1994 ja Jaak Kilmi „Külla tuli” tunnustamine Oberhausenis 1999 (Main Prize). Nii Sarnet kui Kilmi omandasid filmikoolituse Tallinna Ülikoolis.

Originaalne ideelt, meie aja õhumüümisi ja manipulatsioone ekraanile tuua üritav oli Marko Raadi (1973) „Agent Sinikael” (2002). Hoolimata ülinappidest vahenditest (low-budget’i asemel vaata et sõna otseses mõttes no-budget) kujunes üllatavalt tuumakaks Von Krahli teatri egiidi all valminud ühisprojekt Eduard Vilde ainetel „Tabamata ime” (2006). Kuue noorema autori seast tõusid enam esile Maimiku ja Kilmi filminovellid, sarkastilis-groteskse „eesti elu” pseudodokumentaalsed jäädvustused.

Aastal 1992 alustati filmiõppega Tallinna Ülikoolis, aastast 2005 tegutseb Tallinnas Balti Filmi ja Meedia kool. Meie filmitudengid täiendavad end laia maailma teisteski filmikoolides. Nii et potentsiaali võiks nagu jaguda. Koguni filmimaailma Olümpose arvates, millest tunnistas Tanel Toomi (1982) „Pihtimuse” (The Confession) pärgamine parima välismaise tudengifilmi Oscariga suvel 2010. Anu Auna (1980) lühifilm „Vahetus” (2010) on festivalidelt järjekindlalt auhindu noppinud.

Aastad pole vennad. Nii oli aastal 2009 omamaise filmi turuosa jälle kõigest 2,03%, seitse korda väiksem kui 2007 — väikese kinematograafia puhul tuleb kõikumistega arvestada, iseasi, kas need just sedavõrd suured peaks olema.

Selle kainestava, ent ometi mitte pessimistliku noodiga lõpetagem ülevaade eesti filmiloost. Meie filmi saavutused pole sündinud tühjale kohale, vaid on aastate ja aastakümnete pikkuse tegevuse vili. See tõsiasi annab meile Eesti filmi juubeliaastal 2012 kindlust tulevikku vaadata.

Eesti filmiloo lühispikker (Kronoloogia)

1896 demonstreeritakse esmakordselt Eestimaal vendade Lumière’ide leiutist kinematograafi. 1908 avatakse esimene paikkino Eestis, Tartu Illusion.
1908 tehakse esimesed teadaolevad filmivõtted.
1912 käivitab esmakordselt kaamera esimene eestlasest filmitegija Johannes Pääsuke.

1914 valmib esimene mängufilm „Karujaht Pärnumaal”.
1923 valmib esimene täispikk mängufilm „Must teemant”.
1926 avatakse esinduskino Gloria Palace Tallinnas.
1931 valmib esimene joonisfilm, Voldemar Pätsi „Kutsu-Juku seiklusi”.
1931  asutatakse Eesti Kultuurfilm.
1932  valmib esimene helifilm, Theodor Lutsu „Päikese lapsed”.
1935 jõustub Kinoseadus.
1940 natsionaliseeritakse Eesti Kultuurfilm.
1947 valmib esimene Nõukogude Eesti mängufilm, Herbert Rappapordi „Elu tsitadellis” Lenfilmis.
1955 valmib Tallinna Kinostuudio esimese mängufilmina kontsertfilm „Kui saabub õhtu”.
1955 avatakse kahe saaliga kino Sõprus Tallinnas.
1958 valmib esimene nukufilm, Elbert Tuganovi „Peetrikese unenägu”.
1960 Eesti Televisioonis valmib esimene mängufilm, Virve Aruoja „Näitleja Joller”. 1962 asutatakse Eesti Kinoliit.
1964  avatakse kino Kosmos Tallinnas.
1965  moodustatakse Eesti Telefilm.
1967 alustab tegevust Eesti Reklaamfilm.
1972 paneb Rein Raamat filmiga „Veekandja” aluse regulaarsele joonisfilmide tegemisele. 1982 alustab ilmumist ajakiri Teater. Muusika. Kino.
1987 toimub 1. Pärnu Rahvusvaheline Dokumentaal- ja Antropoloogiafilmide Festival.
1992  alustatakse filmialase kõrghariduse andmist Tallinna Ülikoolis.
1993  minnakse üle filmide projektipõhisele riigipoolsele finantseerimisele.
1997 luuakse Eesti Filmi Sihtasutus.
1997 toimub 1. Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival.
2001 avatakse kobarkino Coca-Cola Plaza Tallinnas.
2012 tähistatakse Eesti filmi 100 aasta juubelit ....

Kalender

Uudised

EDG kolleegipreemia pälvis film „Armastus“

Tänavu juba viiendat korda peetud Eesti Dokumentalistide Gildi suvekoolis anti üle traditsiooniline kolleegipreemia eelmise aasta jooksul valminud filmile. Auhinna nimega Doki Kild sai Sandra Jõgeva filmi „Armastus“ eest.


Loe lisa